Poliitika M-analüüs. Joonista M-täht. M vasak alumine nurk on parim vahend poliitiku tegeliku eesmärgi saavutamiseks, vasak ülemine nurk poliitiku tegelik eesmärk. Keskmine nurk on parim vahend tegeliku eesmärgi täitmiseks, mis näib vahendina näilise eesmärgi saavutamiseks. Parem ülemine nurk on näiline eesmärk ja parem alumine nurk parim vahend näilise eesmärgi saavutamiseks.
Üleval on eesmärgid, all on vahendid. Vaadeldav on M-i tõusev kaldjoon, sest seda soovib poliitik rahvale näidata. Ülejäänud kolm joont M-is on varjatud.
Näide: Poliitik soovib raha linna eelarvest isiklikku eelarvesse kanda (tegelik eesmärk, M-i vasak ülemine nurk). Parim viis selleks on rahaülekanne linna pangaarvelt isiklikule pangaarvele (parim viis tegeliku eesmärgi saavutamiseks, M-i vasak alumine nurk). Aga selle üle hakkab ajakirjandus, va kallutatud jõud, ju vinguma. Poliitikul tuleb idee teha munitsipaalpoed. Näiline eesmärk on siin vaesusega võitlemine, vaesemale rahvale odava toidu pakkumine (tsirkust ja leiba). See on M-i parem ülemine nurk. Munitsipaalpoed on vahend selle näilise eesmärgi täitmiseks, mis aitab tegelikku eesmärki täita (munitsipaalpoe juhataja on tulus amet, seda saab ustavatele parteisõduritele jagada. Ja millised sahkerdamisvõimalused!), nii et M-i keskmine alumine nurk. Nüüd mõtleme välja veel M-i parema alumise nurga, milleks oleks tegelik parim vahend vaesusega võitlemiseks. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga võib olla näiteks täiend- ja ümberõppevõimaluste loomine, paindlik tööturg, otsene raha andmine vaestele.
Teiseks 5 küsimust. See, et keegi midagi (ajakirjanduses või mujal) väidab, ei tähenda: 1. et väidetav on tõsi, 2. et väitja ise usub väidetavat, 3. et väitjale on kasulik seda väita, 4. et teistele on kasulik seda uskuda, vaid 5. et väitja usub, et talle on kasulik seda väita.
Näide: Poliitik väidab, et tuleks teha munitsipaalpoed, sest see on hea vahend vaesusega võitlemiseks. See ei ole tõsi. Poliitik ei ole ilmselt nii rumal, et seda ise usub. Inimestele ei ole kasulik seda uskuda. Kuna poliitik majandusteadlaste ja laiema avalikkuse poolt välja naerdakse, ei ole talle tegelikult kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.
Näide 2: Poliitik väidab, et majanduskriis tema riiki ei jõua ja seetõttu ei tuleks selle pärast muretseda ja otsuseid muuta. See ei ole tõsi. Poliitik ilmselt ei ole nii rumal, et ise seda usub. Võibolla poliitik usub, et rahvale on kasulik seda uskuda (isetäituvad ennustused). Tegelikult ilmselt ei ole ülejäänutele kasulik seda uskuda. Poliitik naerdakse hiljem välja, kui tema väide valeks osutub, nii et talle polnud kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.
5 küsimust igasuguse väite kohta on seega: Kas see on tõsi? Kas väitja usub seda? Kas väitjale on kasulik seda väita? Kas ülejäänutele on kasulik seda uskuda? Kas väitja usub, et talle on kasulik seda väita? Viienda küsimuse vastus on alati jah, ülejäänute vastus võib olla nii jah kui ei.
Ega poliitikud pole põhimõttelised valetajad, väite tõesus ei takista neil seda väitmast. Nende enda usk väitesse pigem lihtsustab selle väljendamist. Inimese usk, et millegi väitmine on talle kasulik, on positiivses korrelatsioonis selle tegeliku kasulikkusega, nii et kolmanda küsimuse vastus on pigem jah. Samuti ülejäänud inimeste kasu väite uskumisest ei takista poliitikul selle väljaütlemist.